praost Enn Auksmann - 2014

Kord, kui Jeesuse käest küsiti, milline on kõige esimene, see tähendab kõige tähtsam ja suurem käsk, andis Ta Moosese Seadust tsiteerides kahekordse vastuse: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mk 12:30-31)

Ma arvan, et suur osa inimestest võtab selle vastuse meelsasti omaks. Nii seepärast, et tegemist on millegi meile täiesti arusaadavaga ja loogiliselt kõlavaga, kui ka seetõttu, et oleme enamasti üsna kindlad, et meil nende käskude pidamisega probleeme ei ole.  Ent just viimases me eksime, ning päris raskekujuliselt.

Aga vaatame neid käske veidi lähemalt. Kõigepealt esimene: me peame Jumalat armastama kogu oma südamega, kogu oma hingega, kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga. Niisiis süda, hing, mõistus ja jõud.

Süda on kristliku inimesekäsitluse järgi tahte asupaik. Siin on väga suur erinevus tavaarusaamaga, mille kohaselt süda tähistab pigem tundeid – sellise südame kohta ütleb Pühakiri väga teravalt: "Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud." (Jr 17:9)

Nagu öeldud, mõistab kristlik inimesekäsitlus südame rolli teisiti: see on seotud tahtega.  Kui käsk ütleb, et me peame Jumalat armastama kogu oma südamega, siis see tähendab, et kogu meie tahe, meid tegutsema ja liikuma panev jõud, peab olema suunatud Jumalale ja Tema armastamisele.

Muidugi tuleb siin kohe välja ka erinevus selle mõistmises, mis on armastus: armastus ei ole mitte magusad tunded (vähemalt mitte ainult), vaid armastus on valmisolek kõigeks selle heaks, keda armastatakse. Kuni oma elu andmiseni.

Teisena nimetatakse suurimas käsus hinge. See mõiste tähistab meie tundeid, meie igatsusi, meie püüdlusi. Ehk on siin paslik tuua sisse ka taoline mõiste nagu armumine – kõigest hingest armastamine tähendab, et sinu sisse ei mahu enam mitte midagi peale sinu armastatu, ning sa oled tema nimel valmis isegi rumalusteks, pöörasuseks. Tuletage meelde, kuidas te käitusite, kui olid esimest korda tõeliselt armunud…

Et meie armastus siiski päriselt rumaluseks ei muutuks ja sellest ei saaks – jah, ka usuasjades võib nõnda juhtuda – enesepettus, lisab Issand kohe juurde: kogu oma mõistusega. Pühakiri ei alahinda mõistust, vastupidi, tarkust kiidetakse seal ülikõrgeks vooruseks. Kui Jumala armastamine kogu oma südamega tähendab, et püüame Teda ja Tema tahet kõigi oma võimaluste piires tundma õppida ning sellele vastavalt elada, ja Jumala armastamine kogu oma hingega seda, et hoiame Teda Tema armastusväärsuses alati oma silme ees, siis Jumala armastamist kogu oma mõistusega võiksime selgitada kui valmisolekut ja tahet kasutada kõiki oma andeid selleks, et Jumalat võimalikult paremini ja

sobivamalt austada ja teenida. Ning muidugi on tähtis, et me mitte ainult ei tea, kuidas seda teha, vaid seda ka teeme: et me tahame, igatseme ja oskame Jumalat üle kõige armastada, ning teeme seda.

Just siin tuleb mängu ka too teine käsk: armasta oma ligimest nagu iseennast. Jumala nõue, et me Teda kogu oma olemusega armastaksime, ei ole isekas ega jäta kõiki teisi armastusest ilma. Vastupidi, Pühakiri ütleb täiesti selgelt, et "kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda" (1Jh 4:21) ning "igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks" (1Jh 3:15).

Kõike seniöeldut võime kerge südamega nimetada mitte ainult käsuks, vaid ka evangeeliumiks – heaks sõnumiks. Aga nagu elus tihtipeale, ei tule ka see hea uudis mitte üksinda, vaid temaga on kaasas teine, mis meid arvatavasti sugugi samal määral ei rõõmusta.

Kui mõtleme Jeesuse sõnade üle tõsiselt järele, siis näeme, kui kaugel me oleme nende käskude täitmisest. Jah, me arvame, et armastame Jumalat, aga kas pole mitte enamasti pigem nii, et meil pole midagi Tema vastu. Ning kui Ta meile meelde tuleb, siis me ütleme Talle meelsasti mõned head sõnad. Võib-olla vahel isegi täname Teda – ja kui meil on raske, siis palume Tema käest midagi.

Aga see ei ole ju ometi Jumala armastamine kogu oma südame, hinge, mõistuse ja jõuga… On see üldse armastus – mis definitsiooni järgi kujutab endast, nagu öeldud, valmisolekut kõigeks selle heaks, keda armastatakse? Ning seda kogu aeg ja jäägitult… kuni eneseandmiseni…

Kas me armastame oma ligimest nagu iseennast? Kas iga oma ligimest (see tähendab kõiki inimesi, kellega me iial peaksime kokku puutuma)? Kas tõesti täpselt samamoodi nagu iseennast?

Võime küsida: kas nii üldse saaks? Mis meie elust siin maailmas küll välja tuleks, kui me teeksime teiste inimeste heaks vähemalt sama palju kui iseenda heaks?

Jah, see on hea harjutus, laseme mõttel lennata: kui imeline oleks meie maailm, kui kõik inimesed oleksid valmis tegema kõikide inimeste heaks vähemalt sama palju kui iseenda heaks… Ent nagu öeldud, ei ole siin tegemist hea uudisega, kuna tegelikult on asjad hoopis teistmoodi.

Parima uudise jätsin ma siiski kõige viimaseks – ja see on tõeline Evangeelium: Jumal on meid nõnda armastanud, et on Jeesuses Kristuses loovutanud iseennast meie eest, nii et meil, kes me paraku ei küüni selle ideaali lähedalegi, mille Jumal on oma käskude näol meie ette seadnud, on Tema armastuse ja andeksandmise läbi lootus uuele elule Tema kirkuses. Ja see tähendab, et Jumal annab meile võimaluse saada kord nendeks, kelle puhul tõeline armastus ei ole mitte ainult unistuseks ega püüdmatuks ideaaliks, vaid igapäevaseks ja igaveseks reaalsuseks.