Kristliku jumalateenistuse tundmaõppimiseks ja sisuliseks mõistmiseks peame kõigepealt minema selle juurte juurde. Me leiame need Pühakirjas, Vanas Testamendis, mis pühendab jumalateenistusele väga suurt tähelepanu üsna algusest peale. Juba Kain ja Aabel tõid Issandale ohvreid, üks maaviljast, teine loomadest. Sama tegid Noa ja Aabraham ja teised esiisad, hüüdes appi Issanda nime ning rajades kõikjale, kuhu nad oma rännakutel jõudsid, Jumala austamiseks altareid.

Üksikasjadeni arenes Iisraeli rahva jumalateenistus välja Moosese ajal, kes rajas Jumalalt saadud instruktsioonide järgi Jeruusalemma templi eelkäijana kogudusetelgi, seadis sisse igapäevase ohvriteenistuse, määras kindlaks pühade tähistamise korra ning rajas preesterkonna.

Vana Testamendi templiteenistus oli väga mitmekesine ning tundis paljusid erinevaid ohvriliike, milled ühed oli mõeldud Jumala tänamiseks ja kiitmiseks, teised aga näiteks lepituseks, hüvituseks või andestuse otsimiseks. Olid igapäevased hommiku- ja õhtuohvrid, aga ka taolised, mida toodi vastavalt vajadusele, teatavate elusündmuste või pühade puhul.

Kogu ohvriteenistuse keskseks mõtteks oli arusaamine ja tunnistus, et kõik, mis inimesel on, tema ise kaasa arvatud, kuulub Issandale ning Jumala rahvas elab Tema armust.

Just seetõttu teadis Iisraeli rahvas algusest peale sedagi, et jumalateenistus ei saa olla pelgalt rituaalne, vaid peab haarama kogu inimese elu, ning seda mitte ainult teatavas kitsalt usulises valdkonnas, vaid kõiges. Eriti selgelt tuleb see välja prohvetite kuulutuse kaudu, kes noomivad Jumala rahvast selle pärast, et too küll austab oma Issandat huultega, ent tema süda on Jumalast kaugel, või et inimesed "alandavad oma hinge", "painutavad oma pead nagu kõrkjas" ja "teevad enesele aseme kotiriidest ning tuhast" – samal ajal aga rõhudes vaest ja pigistades oma võlgnikke.

Tõeline jumalateenistus seisneb prohvetliku kuulutuse järgi selles, et tehakse Jumala tahtmist, pannes Tema oma elus esikohale, aga kohe Tema järele oma ligimese, keda tuleb armastada nagu iseennast ja kelle eest hoolitsemine on Jumalale meelepärasem kui vagad sõnad ja ohvrid.

Lisaks templiteenistusele ning kogu elu haaravale jumalakartlikule elule kujunes aja jooksul – eriti pärast Jeruusalemma templi hävitamist ning Iisraeli rahva erinevatesse maadesse laialipillutamist – välja veel üks jumalateenistuse liik: sünagoogijumalateenistus.

Sõna "sünagoog" pärineb kreeka keelest ning tähendab "kokku tulemist", tähistades esmalt koguduse kogunemist, hiljem aga ka paika, kuhu kogudus kokku tuleb, ehk kogudusekoda, meie mõistes palvemaja või kirikut (kuigi viimast on kombeks kõrvutada pigem Jeruusalemma templiga).

Sünagoogijumalateenistus ei ole seotud ohvririitustega, vaid on puhtalt sõna- ja palveteenistus, koosnedes kahest peamisest osast, millest esimene on pigem liturgiline, teine aga õpetuslik.

Sünagoogiteenistuse esimese osa juurde kuuluvad igal juhul "Š’ma Israel" ja "mida". Esimene neist algab nõnda:  

"Kuule Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!"

"Amida" kujutab endast üht juutide jaoks tähtsaimat palvet, mida loetakse sosinal, seistes näoga Jeruusalemma poole, ja milles meenutatakse Jumala suuri tegusid läbi aegade, ülistatakse Tema võimsust, austatakse Tema püha nime, palutakse Jumala õnnistust hingamispäevaks ning tänatakse Teda selle eest, et Ta on võtnud oma rahva oma armu hoolde, kandes ja hoides teda läbi kõigi aegade.

Samuti kuuluvad sünagoogiteenistuse esimese osa juurde meilegi tuntud Aaroni õnnistussõnad: 

"Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!"

Sünagoogiteenistuse teine osa koosneb pühakirjalugemistest ja nende seletamisest. Kõigepealt loetakse "Toorast", s.t Moosese raamatutest, siis prohvetitest, ning seejärel võib järgneda kirjaseletus. Nii toimus jumalateenistus sünagoogis ka Uue Testamendi ajal – mingil määral saame selle kohta teateid seoses Jeesuse ja apostel Pauluse tegevusega.

Esimesed kristlased lähtusid jumalateenistuse pidamisel suurel määral sünagoogi eeskujust. 2. sajandil elanud kristlik filosoof ja apologeet Justinus Märter kirjutab:

"Päeval, mida nimetatakse Päikese päevaks, tulevad kokku kõik, kes elavad linnades või ka maal; seejuures loetakse ette apostlite kommentaare või prohvetite kirju, nii nagu aeg lubab. Seejärel, kui lugeja lõpetab, peab eestseisja kõne, milles ta manitseb ja kutsub üles kõike seda head järele aimama. Pärast seda tõuseme kõik üheskoos ja saadame üles palved."

Nüüd aga järgneb midagi sünagoogiteenistusest erinevat. Püha Justinus jätkab:

"Kui me oleme palvetega lõpule jõudnud, siis tuuakse leib, vein ja vesi, eestseisja saadab väeliselt üles palved ja tänu, ning rahvas hüüab vastuseks 'Aamen!', kõigile kohalolijatele jagatakse tänuohvrist ning eemalviibijatele saadetakse diakonitega."

Püha Justinus nimetab ka, et jumalateenistuse juurde kuulub korjandus abivajajate toetamiseks, ning selgitab, miks kristlased peavad oma kokkutulemisi just pühapäeval, s.t nädala esimesel päeval (mitte sarnaselt juutidega seitsmendal, hingamispäeval):

"Kuna see on esimene päev, mil Jumal pimedust ja mateeriat ümber muutes maailma lõi, ning kuna Jeesus Kristus, meie Lunastaja, on sellel päeval surnuist üles tõusnud. Sest päeval enne Saturni päeva löödi Ta risti ning päeval pärast Saturni päeva, see on Päikese päeval, õpetas Ta oma apostlitele ja jüngritele ilmudes seda, mida oleme ka teile järelemõtlemiseks edasi andnud."

Nagu näeme, kuulus esimeste kristlaste igapühapäevase jumalateenistuse juurde lisaks sünagoogiteenistusest pärinevale sõna- ja palveosale lahutamatult ka armulauatalitus. Uue Testamendi selge arusaam on, et Vana Testamendi ohvriteenistus oli üksnes eelkujutiseks Kristuse ohvrist, mille läbi Ta on kogu maailma lunastanud, seepärast ühendab kristlik jumalateenistus armulaua kui sellest ohvrist osasaamise läbi endas nii juutide sünagoogi- kui templiteenistuse: sakramendi kui "nähtava Sõna" kaudu, nagu luterlikud usutunnistuskirjad sakramente defineerivad, saame reaalselt, meeltega tajutavalt osa sellest, mida Jumala Sõna meile evangeeliumina, päästva rõõmusõnumina kuulutab: Kristuse lunastavast ja õndsakstegevast ristiohvrist.

Kui tähtis ja püha oli armulaud algkogudusele, seda näeme ülevast kirjeldusest, mida võime lugeda algkoguduse aegadest pärinevast "Kaheteistkümne apostli õpetusest":

"Mis puutub euharistiasse (tänuohvrisse), siis pidage seda nõnda. Kõigepealt karika kohal: Me täname Sind, meie Isa, Sinu sulase Taaveti püha viinapuu eest, mille Sa oled meile teada andnud oma sulase Jeesuse läbi. Sinule olgu au igavesti. Murtud leiva kohal: Me täname Sind, meie Isa, elu ja tunnetuse eest, mille Sa oled meile teada andnud oma sulase Jeesuse läbi. Sinule olgu au igavesti! Nii nagu see leib oli laiali hajutatud üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu Sinu kogudus maa äärtelt Sinu riiki. Sest Sinu on au ja vägi Jeesuse Kristuse läbi igavesti. Keegi ärgu söögu ega joogu teie euharistiast, kui vaid need, kes on ristitud Issanda nimesse. Sest just selle kohta on Issand ütelnud: Ärge andke püha koerte kätte!

Pärast söömaaega tänage nõnda: Me täname Sind, püha Isa, Sinu püha nime pärast, mida Sa oled lasknud elada meie südametes, ja tunnetuse ja usu ja surematuse eest, mille Sa oled teinud meile teatavaks Jeesuse, oma sulase läbi. Sinule olgu au igavesti! Sina, kõikvõimas valitseja, oled loonud kõik oma nime pärast. Toidu ja joogi oled Sa andnud inimestele rõõmuks, et nad Sind tänaksid. Meile aga oled Sa kinkinud vaimuliku toidu ja joogi ja igavese elu oma sulase läbi. Enne kõike täname Sind, et Sa oled vägev. Sinule olgu au igavesti! Mõtle, Issand, oma kogudusele, et Sa päästaksid ta kõigest kurjast ja viiksid ta täiusele oma armastuses, ja vii ta kokku neljast tuulest, pühitsetu, oma riiki, mille Sa oled talle valmistanud. Sest Sinu on au ja vägi igavesti. Tulgu arm ja kadugu see maailm! Hoosianna Taaveti Jumalale! Kui keegi on püha, see tulgu, kes mitte, parandagu meelt. Maranata! Aamen."

Artiklisarja järgmises osas on kavas anda esmane ülevaade kristliku jumalateenistuse ülesehitusest ja põhiosadest.

Õpetaja Enn Auksmann

This page was last edited on April 26, 2017 02:57 PM
Clipart courtesy of www.ChristiansUnite.com