|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Olen varemgi jaganud meenutusi esimesest jõuluõhtu jumalateenistusest, millele poisipõlves sattusin. Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, samuti ei mäleta ma tollest jumalateenistusest midagi sisulist. Küll on mul meeles, et vaatamata kõigile pingutustele ei saanud ma mitte midagi aru sellest, mida kirikuõpetaja kõneles. Kas põhjuseks oli, et ma lihtsalt ei kuulnud teda, või et ma ei olnud võimeline tema sõnumit mõistma, igatahes ainus, mille ma sellelt jumalateenistuselt kaasa võtsin, oli jõuluõhtu laululeht.
Koju jõudes mõtlesin, et püüan siiski selgust saada, ning arvates üsna õigesti, et laulude vahel olevad kummalised lühendid viitavad Pühakirjale, otsisin välja vanavanamate pööningult leitud vähemalt saja aasta vanuse Piibli ning üritasin laululehele märgitud kohti üles leida. Ainus tuttav lühend oli "Lk." – paraku ei teadnud ma, et see tähistab Luuka evangeeliumi, vaid arvasin, et tegemist on leheküljeviitega. Niisiis avasin oma Piibli teiselt leheküljelt, kuna laululehel seisis "Lk. 2", ja hakkasin lugema. Sattusin õige pea segadusse, kuna jõuludest seal minu meelest küll juttu polnud – ja ei saanudki olla, kuna tegelikult oleksin pidanud lugema hoopis Jeesuse sündimise lugu Luuka evangeeliumi 2. peatükist. Ometi võib tagantjärgi tõdeda, et nagu vahel juhtub, leidis siingi pime kana ootamatult tera: sest ka jõuluõhtu pühakirjalugemised ei piirdu Luuka evangeeliumiga, vaid sisaldavad õige mitut Vana Testamendi kirjakohta; ka päris Piibli algusest: kui mitte teiselt, siis kolmandalt leheküljelt ikkagi. Jõuluõhtu pühakirjalugemised juhatatakse meie kiriku traditsioonilise korra järgi sisse Vana Testamendi ennustustega Kristusest", millest esimene pärineb 1. Moosese raamatu kolmandast peatükist: "Jehoova Jumal ütles mao vastu: Ma tahan vihavaenu tõsta sinu ja naise vahele, ja sinu seemne ja tema seemne vahele; seesama peab su pea rõhuma ja sina võtad tema kanda rõhuda." Piibliteadlased nimetavad seda salmi "protoevangeeliumiks" (kreeka keeles: esimene evangeelium), kuna kristliku arusaama järgi on siin tegemist ettekuulutusega Lunastajast. Madu on muidugi kurat, eksitaja, kes ahvatles Eeva ja Aadama pattu tegema, ning naise seeme on neitsi Maarjast sündinud Õnnistegija, kes peab küll kannatama mao salvamist, meie eest ristil surres, kuid kes sellesama surma läbi purustab mao pea, s.t murrab patu ja kuradi meelevalla inimsoo üle. Või nagu Martin Luther seda piiblisalmi kommenteerides ütleb: "See on esimene evangeelium ja tõotus Kristusest… et ta peab patu, surma ja põrgu ära võitma ning meid mao meelevallast õndsaks tegema." Järgmine ettekuulutus on selline: "Ja Aabrami vastu ütleb Jehoova: Ma tahan sind suureks rahvaks teha ning õnnistada ja su nime suureks teha; sest sinu seemnest peab kõigile maailma rahvastele õnnistus tulema." Nagu esimeses ettekuulutuses naise seeme, nii on siin Aabrami seeme taas Kristus. Apostel Paulus viitab just sellele tõotusele Galaatia kirjas, öeldes: "Tõotused aga on öeldud Aabrahamile ja tema seemnele. Ei öelda: ja sinu seemnetele, otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: ja sinu seemnele, kes on Kristus." Pauluse järgi kõneleb see ettekuulutus sellest, et kui Jumal kutsus Aabrami ning lubas ta teha paljude rahvaste isaks, nagu kinnitab ka talle antud uus nimi Aabraham, ja õnnistuseks kõigile rahvastele, siis pidas Ta silmas aastasadu hiljem Aabrahami soost sündivat Messiat, meie Õnnistegijat Jeesust Kristust. Kolmas prohvetikuulutus meie jõuluõhtu jumalateenistusel on järgmine: "Ja Juuda, Jaakobi poeg, sai tõotuse: Juuda, sinu, sinu ette peavad su isa pojad kummardama, sest valitsuskepp ei pea mitte Juudast lahkuma ega käsuandja tema jalgadelt, seni kui Rahusaatja tuleb, ja tema sõna võtavad rahvad kuulda." Me teame, et Jeesuse kasuisa Joosep oli Taaveti soost, s.t ka Juuda suguharust. Nii on see, kelle tulemist Jaakob siin prohvetlikult ette kuulutab, taas Jeesus Kristus, kelle kohta Ilmutusraamatus öeldakse, et Ta on "lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, kes on võitnud". Järgmine ettekuulutus: "Ja Moosese vastu ütles Jehoova: Ühe prohveti tahan ma lasta tõusta nende vendade seast ja oma sõnad Ta suhu panna; ja Ta peab neile rääkima kõike seda, mis ma Temale käsin. Ja see mees, kes mu sõna ei kuule, mis Ta minu nimel räägib, sellelt tahan mina seda nõuda." Juba apostel Peetrus tunnistab ühes oma esimestest jutlustest, et see tõotus on Kristuses täide läinud. Ta ütleb Jeruusalemma rahvale: "Parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks. Mooses on ju öelnud: 'Issand, teie Jumal, tõstab teile Prohveti teie vendade seast, seesuguse nagu mina. Teda kuulake kõiges, mida ta iial teile ütleb. Aga iga inimene, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse rahva seast ära.' Jumal on teile oma sulase Jeesuse üles äratanud ja teie juurde läkitanud teid õnnistama, kui te igaüks pöördute oma tigedusest." Võime siinkohal meenutada ka Johannese evangeeliumi algust, kus Kristusest kõneldakse kui lihaks saanud Jumala Sõnast, kes on meile toonud armu ja tõe sõnumi otse Isa südamest, ning Heebrea kirja algust, kus seisab: "Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu." Viies prohvetikuulutus on suunatud kuningas Taavetile ja tema soole: "Ja Taaveti kojale kinnitatakse: Ma olen Taavetile, oma sulasele, vandunud: Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje üles põlvest põlveni. See tõotus kajab otseselt edasi juba peaingel Gabrieli poolt neitsi Maarjale Jeesuse sünni ettekuulutamisel öeldud sõnades: "Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale Poja ja paned Talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja Teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab Talle Tema isa Taaveti trooni. Ja Ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning Tema valitsusele ei tule lõppu." Jeesus on Taaveti poeg, kuigi Ta on ka näidanud, et see tiitel on üsna suhteline – sest Ta on palju enam kui Taaveti poeg, Ta on Jumala enda ainusündinud Poeg, kelle kuningas Taavet ise 110. laulus oma Issandaks tunnistab. Kuues ettekuulutus on taas selline, mille seostamine Jeesuse sündimisega ei ole kuigi keeruline: "Ja prohvet Miika läbi kuulutab Issand: Ja sina, Petlemm Efrata, see on vähe, et sa oled Juuda tuhandete seast; sinust tuleb mulle välja see, kes on valitseja Iisraelis; ja Tema väljumised on vanast, igavesest ajast olnud." Tuletame meelde: need olid kuningas Heroodese käsul kokku tulnud ülempreestrid ja kirjatundjad, kes selle prohvet Miika raamatu salmi põhjal kinnitasid, et Kristus ei saa sündida mujal kui Petlemmas. Paraku ei olnud ükski neist valmis minema vastsündinud Messiat kummardama – seda tegid üksnes hommikumaalt saabunud paganatest tähetargad. Andku Jumal meilegi mitte niivõrd kirjatundjate raamatutarkust, kuivõrd hommikumaa tarkade südame- ja usutarkust! Viimane prohvetikuulutus on võetud päris Vana Testamendi lõpust: "Ja viimaks hüüab Jehoova prohvet Malakia suu kaudu: Pea tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite, ja seaduse ingel, keda te tahate. Vaata, Ta tuleb! ütleb vägede Jehoova." Selle ingliga, kellest prohvet siin kõneleb, samastab Jeesus ise Ristija Johannese, kes on tulnud Tema eel, et Talle, oma Issandale, teed valmistada. Ettekuulutus oma templi juurde tulevast Issandast on täitunud mitmel viisil: kõige esmalt aga siis, kui Jeesus neljakümne päeva vanusena pühakotta toodi, et Tema eest ettenähtud ohvritalitused toimetada. Vaga Siimeon võttis Ta siis vastu sõnadega: "Issand, nüüd Sa lased oma sulase rahus minna oma sõna järele, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste nähes, valguseks, mis peab ilmuma paganaile ja auhiilguseks oma rahvale Iisraelile!" Kiriku alguspäevist peale on kristlased teadnud, et mitte ainult meile Uue Testamendina tuntud evangeeliumid ja apostlite kirjad, vaid ka Vana Testamendi raamatud kuulutavad Kristust ning eeskätt seda silmas pidades peame neid ka lugema ja tõlgendama. Nii ütleb ka Martin Luther, et iga prohvetikuulutust tuleb mõista Kristusest lähtudes, välja arvatud seal, kus ilmneb selgetest sõnadest, et see käib kellegi teise kohta. Ka jõulude keskpunktiks on Kristus. Ning seda parem, kui lisaks Temale seostuvad jõulud meile paljude muudegi asjadega: kaunite lapsepõlvemälestuste, armsate inimeste, koheva lume, krõbeda külma, küünlavalguses särava kiriku, kaunite laulude, maitsvate roogade, kingituste ja muu taolisega. Peaasi, et me ei unustaks oma taevast Isa tänada tolle tõelise jõulukingituse eest – Jõululapse eest, kes on tulnud, et anda ennast meile ja meie eest, et meil oleks elu, ja seda ülirohkesti. Õpetaja Enn Auksmann
This page was last edited on December 02, 2018 10:29 AM
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|