Oleme lähemale Uue testamendi ja usupuhastuse aegade iseseisvaile kogudustele, mis tekkisid eri linnades, maakondades ja rahvaste keskel. Apostel Pauluse kirjad eri linnades, nagu Korintoses, Efesoses, Filippis, Tessaloonikas, Roomas ja Galaatia maakonnas, ning isikuile, nagu Timoteos, Tiitus, Filemon, on suunatud iseseisvatele kogudustele ja usklikele. Usupuhastuse kogudused tekkisid samuti iseseisvaina Kristuse evangeeliumi tundma õppimise ja uskumise tagajärjel. Martin Luther saatis mitmele õpetusi ja nõuandlusi, aga ta ei näinud ette, et temast saaks ühe üldise, rahvusvahelise luteri kiriku peapiiskop, ega paavst. Ta ei nõustunud olema ka Saksamaa eri krahvkondade ja linnade koguduste administratiivne ülem ehk peapiiskop. Aja jooksul aga tekkisid nii riigi- kui maakirikud, mis võtsid kasutusse ajaloolise, rooma katoliku kiriku piiskopliku mustri järgi seatud hierarhilise autoriteedi all toimiva kirikuvalitsemise vormi. Siiski ei loodud aga enam üht üle rahva, rahvaste ja riigipiiride ulatuvat maailmalaiust luteri kirikut.

Ühendriikides ja Kanadas õppisime tundma kirikuid, mis on vabad riigist ja ühest valitsevast monoliitsest keskautoriteedist. Kuulus 20-da sajandi teoloog Dietrich Bornhoeffer märgib, et Ameerikas pole olemas üht üldist kõiki kogudusi valitsevat kirikut. Ameerikas on eri konfessioonid ja iseseisvad kogudused, kes moodustavad omal algatusel kirikkonnad või usulised ühingud. Alguses moodustati rahvuslikke luteri kirikud, nagu saksa, soome, rootsi, norra, taani ja eesti ja läti luteri "sinodid" ehk koguduste sinodaalsed ühingud. Aastate jooksul on aga mitmed nendest liitunud teiste luteri "sinoditega", uute luteri kirikkondadega. Bornhoeffer märgib, et ühes linnas olevat olnud samal tänaval nelja eri sinodisse kuuluvat luteri kirikut ehk kogudust.

Ühendriikides ja Kanadas moodustuvad kirikud kogudustest, mis on asutatud sama kirikliku usutunnistuse ehk konfessiooniga isikute poolt. Ameerikas pole algatus tulnud piiskopi toolilt, nagu see tuli varasel ja hilisemal keskajal Euroopas, vaid ühise usuõpetuse, keele, ja jumalateenistuse praktikaga vabade ristiinimeste poolt. Selline vabadus ja omaalgatusel koguduste asutamine on Euroopas ajaloo unustuse katte all ja tundmatu. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liit kirikkonnana aga toimib sellise iseseisva "vabakiriku" vormis.

Rahvakirikuna oleme Euroopast pärinud riigikiriku/maakiriku hierarhilise valitsemise vormi. Me oleme selle pagulusse kaasa toonud; me oleme toiminud iseseisva Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikuna paguluses, kuni hilisajani. Viimaste aastate jooksul on püütud meie siiamaani maksvat Eestist pagulusse/välismaale kaasa toodud kirikuvalitsemise korda muuta ja lõpetada. Aastal 2010 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku koguduste poolt valitud peapiiskop ja tema konsistoorium kuulutasid välja kirikukogu hääletamise, mille tulemusel Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik muudeti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti piiskopkonnaks. Selle tagajärjel ajalooline Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik pandi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ja kirikuvalitsuse valitsuse alla.
 
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kui vaba ja ennastvalitseva kiriku lõpetamisega mitte nõustunud eesti kogudused ei ole läinud kaasa sellise otsusega ja on moodustanud iseseisva Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liidu (EELKL).

Seda on tehtud kristliku vabaduse ja õiguse alusel ja usupuhastuse põhimõtete alusel. Ameerika mandril, Ühendriikides ja Kanadas toimivate koguduste ja kirikute tegevus on meile tuntud kui "vabakirik", nagu ka Johan Kõpp ja Harald Põld Põhja-Ameerika mandril valitsevat kirikukorda kirjeldavad. Igal kogudusel on vabadus otsutada, millisesse üldkirikusse või millise keskvalitsuse alla nad kuuluvad või olla täiesti iseseisvad. Ühendriikides üksik kogudus saab otsustada vähemalt nelja luteri kirikkonda kuulumise üle: Evangelical Lutheran Church in America (ELCA), Lutheran Church Missouri Synod (LCMC) ja Wisconsin Evangelical Lutheran Synod (WELS); ja veel Lutherans Congregations in Mission for Christ (LCMC). Viimaks mainitud on vabatahtlik luteri koguduste ühing, mis koosneb peamiselt kunagiste American Lutheran Church kogudustest, kes ei taha jütkata ELCA koosseisus selle liigselt liberaalsete otsuste ja põhimõtete juhitud tegevuse pärast. Kuna Evangelical Lutheran Church in Canada (ELCIC) otsustas heaks kiita homoseksuaalide vahelist abielu, siis on kindlasti kogudusi, kes lahkuvad ELCIC-st ja astuvad Lutheran Church Missouri Synod Canada liikmeks, või mõne teise luterliku koguduste liiduga. Tähelepandav on, et Läti Evangeeliumi Luteriusu Kirik välismaal on iseseisev ega kuulu Läti Luteri Kiriku valitsuse alla. (Uus North American Lutheran Church asutati 2010 aastal!)

Sellise koguduste vabaduse alusel on Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liit jäänud iseseisvaks ega ole kaasa läinud uue Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti piiskopkonnaga, ega allunud selle piiskopile ega peapiiskopile Tallinnas.

Vastuseks küsimusele, missugune saab meie kirikuelu korraldus olema, saab ütelda, et see on iga koguduse vabalt valida ja otsustada. Koguduste Liidul saab olema õpetajatest ja ilmikutest koosnev nõukogu, mis toimib abistava ja nõuandva koguna. Selle mustriks saab võtta Ühendriikides tegutseva Lutheran Congregations in Mission for Christ, kes abistavad kogudusi õpetajate leidmisel ja soovitavad akadeemilisi õppeasutisi kõrgemaks teoloogiliseks koolituseks. Meie väiksematele kogudustele on võimalik välja õpetada diakoneid (köstreid) koha peal, kellel on ristimise ja armulaua jagamise õigused. Liidu kogudused saavad olla kas Ühendriikide või Kanada luteri kirikute/sinodite liikmed ja saada nende läbi õpetuslikku materjali, ametlikku/seaduslikku tuge ja õpetaja pensioni ning haigla kindlustuse teenendusi.

Kontakti peetakse interneti, telefoni ja posti teel. Meil on juba olemas Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liidu oma professionaalne kodulehekülg ehk weebileht: http://eelkl.cwahi.net Jätkame Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhimääruste alusel Tartu Ülikooli praktilise teoloogia professori peapiiskop Johan Kõpp-u juhtnööri kohaselt: "nii palju kui asukohamaa olud seda võimaldavad." Koguduste liidu põhimääruste kohandamine meie uue olukorra nõuetele on seaduslikult võimalik ja soovitav. Iseseisval Läti Luteri Kirikul on uuendatud põhimäärus ja seadlused, mis on Ameerika ning Kanada luteri kirikute põhiseaduste ning seadluste (constitution and bylaws) järgi koostatud.

Ühinen Jüri Linaski ettepanekuga, et koguduste õpetajad ja juhatuste/nõukogude esindajad kogunevad peatselt uuesti Kirikukogu kongressile, seda koguduste algatusel. Kirikukongressi kokkukutsujaks ja päevakorra koostajaks on koguduse õpetajate ja esindajate hulgast kokku pandud seitsme-liikmeline komitee.
 
Me seisame meie tuleviku lävel. Läheme edasi lootes Jumala abile ja andidele, mis Kristuses Jeesuses on meile lubatud ja olemas. Läheme liikvele apostel Pauluse kinnitava julgustusega: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud, Püsige siis selles" (Galaatlastele 5:1).
 
Saatke teade Välis-Eesti Konsistooriumile, milles ütlete, et teie kogudus ei ühine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti piiskopkonnaga ega allu peapiiskopile Tallinnas. Nii on teinud juba vähemalt seitse kogudust: Toronto Vana Andrese, Los Angelese, New Yorgi Pauluse, Buffalo Pauluse, Lakewoodi Pühavaimu ja Bergen County kogudused ning Vancouveri Peetri. Ühinemise vastu on ka Chicago Esimene, Seabrooki, Baltimore Markuse ja Washingtoni Markuse kogudused - kokku 11 kogudust.   

                                               LISA MÕTTEID ja NÄITEID AJALOOST
                                        VABA LUTERI KOGUDUSTE TEGEVUSEST: 

                  Eesti Evangeeliumi Luteri Usu (Kiriku) Koguduste kui Vabakoguduste Liidust
                   "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud!" (Pauluse kiri galaatlastele 5:1)

Usuvabadus on usupuhastuse juhtlause. Usuvabadusest ja sellega koos käivast isikuvabadusest Jumala ja inimeste suhtes arenes ka ühiskondliku vabaduse mõiste. Usuvabadus tõi Euroopa elanikkonnale isikuõiguste ja absoluutse valitsuse ja valitsejate alt vabaks saamise tahte. Kirikus nõuti vabanemist paavsti ja kiriku hierarhilise valitsuskorra alt; talupojad, eriti saksa talupojad, nõudsid vabanemist vürstide ja isandate maksude ja teiste kurnavate sundide alt. Kakssada aastat hiljem mõisnike ja isandate kogud Eestis takistasid eestikeelse Piibli levinemist orjade ja talupoegade keskel, sest selles oli otseseid vabaduse nõudmisi ja võrdõiguse õpetusi, mis läksid vastu nende meelevallale pärisrahva, maarahva üle. Näitena võib tuua Pauluse kirjast galaatlastele: "Ei ole orja ega vaba, sest te olete üks Kristuses Jeesuses" (Galaatlastele 3:28b.d.) Vennastekoguduse misjonärid, herrnhuutlased Saksamaalt tõid äratuskristluse ja usulise ärkamise Eestisse. Peapiiskop Konrad Veem märkis, et eesti rahvast sai tõeliselt kristlik rahvas alles vennastekoguduse misjoni- ja evangelisatsioonitöö tagajärjel, kui usu kuulutamine ja omandamine sai otse rahva kätte, eriti omakeelse Piibli lugemise ja hinge ning südamesse saamise läbi.

Ka ühiskondlikus ja poliitilises seoses on märgitud, et vennastekoguduse kristliku võrdõiguse põhimõtetega tutvumise ja rakendamise läbi tuli eesti rahvale eneseväärtuse tunne ja ühiskondlike kogude ning demokraatia arendamise tundma õppimine. Vennastekoguduse tegevus talupoegade seas läks konflikti nii balti-saksa (mõisnike) võimudega kui ka ametliku luteriusu kirikuga.

Pakun välja oletuse, et Lutheri usupuhastuse õpetus kristlase vabadusest sai väljenduse ja rakenduse vennastekoguduse kujul. Eestis oli vennastekogudusel täielik iseseisvus kiriku sees. Mitmed vennastekoguduse aktiivsemad liikmetest said EELK kiriku õpetajad Nõukogude Venemaa okupatsiooni ajal, kui kirikul tekkis puudus õpetajatest. Selle tagajärjel aga kaotas vennastekogudus mitmeid juhtivaid evangeliste ja Piibli õpetajaid.