MA SAAN SULLE VEEKS

Ühes Rabindranath Tagore’i romaanis võrdleb peategelane n-ö tavalist armastust kruusis oleva veega, millest ammutades saab janu leevendada. Tõeline armastus on tema sõnul aga justkui mõõtmatu, ammendamatu järv, mida ei ole võimalik kruusiga koju tuua, vaid millesse saab ja tulebki end ülepea sisse kasta.

See võrdpilt on kõnekas, kuid puudulik. Kahtlemata kuulub armastuse juurde avatus oma armastatule, tema täielik vastuvõtmine, temast osa või temaga üheks saamine ning sellest ühekssaamisest võrsuvasse rõõmu- ja õnne-, võib-olla koguni õndsustundesse sukeldumine, kuid sellest üksi on liiga vähe, kuna see kõneleb armastusest ainult kui saamisest, vastuvõtmisest. Tõelise armastuse juurde kuulub aga – ja tõeline armastus ongi – andmine, eeskätt eneseandmine.

Seepärast meeldivad mulle Tagor’i võrdpildist rohkem ühe ammukuuldud laulu sõnad,milles muuhulgas öeldakse: "Aga kui sa tahad kuulata, siis ma tahan sulle laulda / ja kui sa tahad juua, siis ma saan sulle veeks."

See on tõeline armastus: saada «kõigile kõigeks», nagu on kirjutanud apostel Paulus (1Kr 9:11). Just selline on ka Kristuse armastus: «Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et Tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.» (Jh 13:1)

See, mis viis Jeesuse ristile, oli armastus. Armastus oli see, mis andis Talle valmisoleku võtta enda peale meie lahutatus Jumalast, nii et Tema, kes armastuse Jumala Pojana on ise kehastunud armastus, pidi tundma, mida tähendab olla jäetud ilma mitte ainult inimeste tihtipeale nii pealiskaudsest ja muutlikust armastusest, vaid selle allikast ja kvintessentsist endast. See tähendas, piltlikult öeldes, Tema täielikku lõhkirebimist.

Kui Jeesus ristil suri, siis vahetult enne hingeheitmist Ta ütles: «See on lõpetatud!» (Jh 19:30) See tähendas ühelt poolt, et kõik, mis oli prohvetite poolt ette kuulutatud ja Jumala tahte läbi kujundatud, oli täide viidud – teoks ei olnud saanud mitte üksnes suurim inimlik kurjus, vaid ka jumalik päästeplaan, mis avas uue alguse võimaluse isegi neile, kelle käte läbi see kohutav kuritegu – Armastuse hukkamine ristipuul – teoks sai.

Teisalt aga tähendas hüüe «See on lõpetatud!» tõepoolest lõppu, vähemalt selleks hetkeks. Jeesus, kuigi Ta on Jumala Poeg ja Elu ise, suri tõeliselt: Ta ei olnud varjusurmas, Ta ei teeselnud kannatamist ega surma, vaid Ta tõepoolest kannatas ja suri. See ei olnud sümboolne võrdpilt, Jeesuse kannatuslugu ei ole mingi vana legend või mõistujutt – see on suurim mõeldav (või õigemini: mõeldamatult suur) valu ja kannatus, mis on kunagi aset leidnud, kuna see, kes seal kannatas ja suri, oli tõeline, täiuslik inimene ning samaaegselt ka tõeline, täiuslik Jumal.

Jeesus tuli, Jumala Poeg sai inimeseks, et armastada meid lõpuni. Et mitte ainult kõnelda armastusest, nagu tolles laulus: "Kui sa tahad kuulata, siis ma tahan sulle laulda." – kuigi seegi on suur asi, sest kes meist ei sooviks kogeda, kuidas armastus paneb kedagi laulma just minule! –, vaid et seda elada, täieliku eneseandmiseni. Taas, nagu tolles laulus: "Kui sa tahad juua, siis ma saan sulle veeks."

Enne oma surma ütles Jeesus ka sõnad: "Mul on janu!» (Jh 19:28) Evangelist Johannes ütleb, et Ta tegi seda, et Kiri täide läheks. Selle Kirja, millele evangelist siin viitab, leiame Vanast Testamendist 69. psalmist: «Nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga." (Ps 69:22) Tõenäoliselt on siin peidus ka viide 22. psalmile, mis algab samuti Jeesuse poolt ristil tsiteeritud sõnadega: «Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?" (Ps 22:2) ning mille 16. salmis öeldakse: «Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes."

Jeesus kõneleb siin mitte ainult füüsilisest veepuudusest, vaid veelgi enam janust oma Isa ligiolu ja armastuse järele. Kogu inimkonda pattulangusest peale saatnud ja kurnanud janust täiusliku, tõelise, kadumatu järele; selle järele, et kord ometi lõpeks see lootusetuna näiv olukord, milles me kogu aeg sirutume millegi järele, mida me kunagi kätte ei saa; igatseme midagi, mida meil hetketi isegi õnnestub põgusalt kogeda, ent mis siis taas meie sõrmede vahelt libiseb ja põrmuks pudeneb.

Apostel Paulus kõneleb sellest kõigest kui kaduvuse orjusest, millele on allutatud kogu loodu, mis «ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini» (Rm 8:20jj). Jumala Poeg on selle inimeseks saades enda peale võtnud ning ennast meie eest risti lüüa ja surmata lastes meie kaduvuse, meie surma, meie lootusetuse surmanud. Tema, kes on kannatanud suurimat janu meie kõikide eest, on saanud veeks, millest võime ammutada ja juua, millesse võime ennast ülepea kasta, nii et see saab «meie sees igavesse ellu voolavaks allikaks» (Jh 4:14).

Aga Kristuse armastusest osasaamine ei tähenda ainult selle vastuvõtmist, eluveest joomist või sellesse sukeldumist. See tähendab selle jagamist. Või veelgi enam: valmisolekut saada ka ise selleks veeks, olla valmis ennast andma, "kõigile kõigeks» saades, et nüüd juba ka meie kaudu võiksid need, kes on meie ümber, kogeda tõelise armastuse tähendust, tegelikkust, võitu ja väge. Apostel Paulus kõneleb sellest kui enda «joogiohvrina valamisest" nende heaks, kelle juurde ta on läkitatud rõõmusõnumiga Kristusest (Fl 2:17).

Meie ei saa maailma ega inimkonda lunastada, see ei ole meie võimuses. Me ei peagi seda tegema, see ei ole meie ülesanne, sest Jumal on seda juba Kristuses teinud ning see on üksnes Tema meelevallas. Aga lunastuse juurde kuulub lahutamatult see, et neil, kes on saanud selle osaliseks, ei ole enam võimalik elada endistviisi; nad ei saa isegi armastada enam endistviisi – Tagore’i võrdpilti kasutades teise armastust ammutades ja sellest juues –, vaid üksnes ise teisele veeks saades ning ennast talle ja vajadusel tema eest andes, «joogiohvrina valades".

Et Kristus ei oleks surnud asjatult, selleks peab Tema ülestõusmine saama ka meie ülestõusmiseks – mitte ainult kunagi viimsel päeval, vaid juba praegu: "Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos Temaga avalikuks kirkuses." (Kl 3:1–4)

16. aprill, 2021 - Ülestõusmisaja kolmas pühapäev – Ülestõusmisaja kolmandal ehk Hea Karjase pühapäeval kõneleb Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Enn Auksmann sellest, mida tähendab uskuda Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse ning milles seisneb Kristuse järgimine.  Vaata YouTube-ist.

9. aprill, 2021 - Ülestõusmisaja teine pühapäev - Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Enn Auksmann kõneleb Jeesuse ilmumisest jüngritele pärast ülestõusmist ja Kristuse ülestõusmise tähendusest meie kõigi jaoks.  Vaata YouTube-ist.

4. aprill, 2021 - Ülestõusmispüha Los Angeleses - Los Angelese Eesti koguduse 2021. aasta Ülestõusmispüha jumalateenistuse salvestus.  Teenivad õpetaja Enn Auksmann ja organist Kaie Pallo.  Vaata YouTube-ist.