VAATA, MA TEEN KÕIK UUEKS!

Koguduse Teated - veebruar, 2019, Nr. 1

Kristus tegi oma esimese imeteo pulmapeol. Kui pulmarahval hakkas vein otsa lõppema – sest pulmi ei peetud mitte üks päev, vaid tihtipeale lausa terve nädal –, läks Maarja oma Poja juurde ning ütles Talle: "Neil ei ole veini!"

Jeesuse vastus oli üsna tõrjuv: "Mis sul minuga asja, naine? Minu aeg ei ole veel tulnud!"  See ei tähendanud aga mitte ema palve tagasilükkamist, vaid Maarjale meelde tuletamist, et tema Poeg on ühtlasi Jumala Poeg, kes on tulnud selleks, et täita oma Isa tahtmist ning Tema töö siin maailmas – inimkonna lunastamise ja uuendamise töö – lõpule viia.

Maarja taipas meeldetuletust, kuna ta ei jätkanud mitte oma tahte ega isegi inimeste vajaduste rõhutamisega, vaid ütles Jeesusele osutades majasulastele: "Mis Tema teile iganes ütleb, seda tehke!"

Nagu öeldud, ei lükanud Jeesus Maarja palvet tagasi. Vastupidi, Ta täitis selle ülevoolavalt, lastes täita kuus suurt anumat ning neist veiniks muudetud vett ammutada – nagu on välja arvestatud, umbkaudu tuhande tavapärase veinipudeli jagu.

Selle imeteo – või õigemal viisil väljendudes: tunnustähe – sümboolika on väga rikkalik. See sündis "kolmandal päeval", mis, arvestades Johannese evangeeliumi alguses toodud päevade loetelu, vastas Jeesuse avaliku tegevuse seitsmendale või kaheksandale päevale, olles nõnda otseseks paralleeliks Piibli alguses seisvale seitsmepäevasele loomisloole.

Jeesus mitte ei loo siin veini eimillestki, vaid muudab vee veiniks, see tähendab uuendab Jumala imelise loodu veelgi imelisemal viisil. Et tegemist on vee ja veiniga, see viitab otseselt ka sellele, kuidas too loodu ja inimese uuendamine aset leiab: Jeesuse ristiveres, millest saame osa ristimise läbi ning mis meid jätkuvalt kosutab ja uuendab pühimas armulauasakramendis.

Aga tähtsusetu pole seegi, et tegemist oli just pulmapeoga. Jumal lõi inimese alguses meheks ja naiseks, ning paraku teostus ka inimese langemine mehe ja naise ühenduse kontekstis. Ka pattulanguse tagajärjed tulevad Pühakirja järgi kõige teravamalt esile justnimelt mehe ja naise kooselus, see tähendab abielu- ja perekonnasuhetes. Jumal ütleb Tema käsust üle astunud naisele:

"Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!" Ja mehele: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, üteldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!"

Me näeme, et tegelikult saab kõik vaev ja viletsus – nii inimsuhetes kui leivatöös – alguse sellest, et midagi läheb valesti mehe ja naise omavahelistes suhetes ning suhtes Jumalaga. Ja ka teistpidi: eriti peagi järgnenud Kaini ja Aabeli verine lugu näitab meile, kuidas inimeste vahele pugenud ning neid üksteisest lahutav ja samal ajal üksteise vastu ässitav rivaalitsemine ja kurjus hävitab üha enam ka kõige lähemaid perekonnasuhteid, kuni vennatapuni välja.

Inimese tervendamine, inimkonna lunastamine ja uuendamine algab perekonnast. Juba sellega, et jumalik Lunastaja ei ilmu mitte ei-tea-kust, vaid sünnib väliselt täiesti tavalisse inimperekonda. Küllap seegi, et Kristuse esimene teadaolev imetegu sünnib justnimelt pulmapeol, on samasuguse tähendusega: nii, nagu pulm ja abielu on Piiblis sagedasti korduv lunastuslooline pilt tulevasest õndsusest ja inimese ühekssaamisest Jumalaga, on abielu ja perekond Jumala poolt spetsiifiliselt ette nähtud koht, kust võrsub nii üksikisiku kui kogu inimühiskonna uus algus ja paranemine.

Seda, kui tähtis on perekond – tõeline, vankumatult truu, püsiv perekond ja abielu –, on inimesed mõistnud ka Kristusest midagi teadmata. Näiteks leiame Homerose ligi kolme aastatuhande eest kirja pandud "Odüsseiast" võrratu kirjelduse, mis sõna-sõnalt kõneleb küll vaid Odüsseuse ja Penelope abieluvoodist (mille detailide loetlemine veenab Penelopet, et pärast pikki eksirännakuid koju tagasi jõudnud Odüsseus on tõesti see, kelle ta ütleb end olevat), ent laiemalt on tegemist suurepärase ja äärmiselt ilmeka võrdpildiga selle kohta, mida kujutab endast tõeline abielu, pere ja kodu:

Homerose sümboolikat kasutades tuleb kurvastusega tõdeda, et nii paljud on oliivipuu raiunud ning selle külge kinnitatud ja sellest valmistatud sängi mujale tõstnud. Seda nii inimestevahelistes suhetes kui veelgi enam suhtes Jumalaga, millele kui ainsale tõeliselt kindlale tugisambale peaks rajanema kogu meie elu.

Jumal on alati ustav. Just seetõttu ongi Ta saatnud oma Poja, meie Õnnistegija, kes on tulnud,et taastada katkenud armastussidemed mitte ainult inimeste vahel isekeskis, vaid ka Jumala, oma taevase Isa, või – teist sagedast ja väga kõnekat piibellikku pilti kasutades – oma taevase Peigmehega.

Küllap just sellepärast tegi ka Kristus oma esimese avaliku imeteo pulmapeol, uue loomise seitsmendal või kaheksandal päeval, meile vankumatult kinnitades, et Ta on tulnud, et kõik uuendada ja tervendada, nii et see uus, mille Ta meile oma armu läbi kingib, on mõõtmatult imelisem sellest, mille inimene on oma isekuses ja rumaluses kaotada osanud.

Image courtesy of ChristiansUnite.com

This page was last edited on February 11, 2019 12:27 PM