ET MEIE RÕÕM OLEKS TÄIELIK!
Koguduse Teated  2015, nr. 3

Kalendriaasta hakkab jõudma poole peale. Nii on see ka kirikuaastaga, kuigi aasta alguse ja lõpu arvestus tava- ja kirikukalendris käib veidi erinevalt. Ja ega kirikukalendergi ole igal pool üks ja sama.

Näiteks Idakirikud alustavad kirikuaastat sügisel, septembri alguses, ning lõpetavad selle augustis, järgides nõnda Neitsi Maarja elutsüklit, kuna Jumalaema on ka kiriku võrdkuju – nagu Kristus on sündinud Maarjast, nii oleme meie, Kristuse Ihu liikmed, sündinud püha ristimise sakramendi läbi nii Taevase Isa kui kiriku lasteks. Seda kinnitab ka meie kirikuõpetajate traditsiooniline ametivanne, milles tõotatakse kirikut «kui oma vaimulikku ema … austada ja armastada ning tema ülesehitamiseks jõudu mööda töötada».

Aga tuleme tagasi kirikukalendri juurde. Läänekirikutes, ka luterlikes, algab kirikuaasta Kristuse tulemise ehk advendiajaga, neli pühapäeva enne jõule. Ning lõpeb järelikult advendiajale eelneva nädalaga, mis jääb enamasti novembrikuu lõppu.

Kui kirikuaasta nüüd pooleks jagada, siis näeme, et esimene poolaasta on kantud Kristuse elu olulisemate sündmuste meenutamisest ja pühitsemisest: me alustame Messia tulemise ootusajaga, rõõmustame Tema sündimisest, meenutame Tema ümberlõikamist, templissetoomist ja lapsepõlve, samuti Tema täisealiseks saamist ja ristimist avaliku tegevuse alguses. Seejärel läheme koos Issandaga üles Jeruusalemma, saadame Teda Tema kannatuste ja ristiteel, mõtleme kohkumuse ja patukahetsusega Tema surmale ja matmisele ning saame osa Tema ülestõusmise rõõmust ja kirkusest. Nelikümmend päeva pärast Kristuse ülestõusmise püha tähistame Tema taevasseminemist ning veel kümme päeva hiljem palume, et Jumal saadaks meilegi nagu esimestele kristlastele jätkuvalt oma Püha Vaimu, et võiksime Temast nii sõna kui teoga ustavalt tunnistust anda.

Ülestõusmisaeg kestabki kokku viiskümmend päeva – Ülestõusmispühast Nelipühani. Siit tuleneb ka Nelipüha ingliskeelne nimetus Pentecost, mille aluseks olev kreekakeelne sõna tähendabki lihtsalt viitkümmet.

Kirikukalendri esimene pooaasta lõpeb nädal pärast Nelipüha Kolmainupühaga – kirik tänab ja kiidab Jumalat, kes on kõrge ja inimmõistusele haaramatu, ent kes on teinud end meile lähedaseks ja haaratavaks oma Pojas, meie Issandas ja Õnnistegijas Jeesuses Kristuses.

Püha apostel Johannes ütleb oma esimese kirja alguses: «Mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud, seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja Tema Poja Jeesuse Kristusega. Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik.» (1Jh 1:1-4)

See ongi ka kirikuaasta teise poole sisu ja tähendus ning Jumala poolt meile antud ülesanne: kuulutada kogu maailmas Jumala armu, mille läbi Ta on meid Jeesuses Kristuses lunastanud, meile pattude andeksandmise tõotanud ning meile igavese elu tee valmistanud ja avanud.

Oma taevaminemisel ütles Issand jüngritele nõnda: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28:18-20)

Loen neid sõnu sageli, enamasti siis, kui kedagi ristin, kuna need on meie ristimisliturgias ette kirjutatud. Muidugi on nende sõnade esmane mõte, eriti ristimisel, see, et kõigile inimestele tuleb pakkuda võimalus saada Kristuse omaks, ning selleks peabki neid ristima ja õpetama. Õpetama neile kõike, mida Issand on käskinud – ja mis on võetud kokku kahes suures käsus: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast!» (Mt 22:37.39)

Aga seda Suurt Misjonikäsku, nagu seda nimetatakse, lugedes tabab mind ikka ja jälle üha uuesti justkui välguna veel üks mõte, mis tuleb välja sellest, millega Jeesus alustab ja millega lõpetab: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal … Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.»

Niisiis, Talle on antud «kõik meelevald». Mis oleks, kui minule oleks antud kõik meelevald nii taevas kui maa peal – mida ma sellega teeksin, mida ma peale hakkaksin? Millegipärast meenub mulle seepeale üks Jeesuse kõrbekiusatustest: «Taas võttis kurat Tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas Talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles Talle: «Selle kõik ma annan Sinule, kui Sa maha langed ja mind kummardad.»» (Mt 4:8-9)

Mida ma teeksin, kui mul oleks meelevald teha kõike, mis mulle iial mõttesse tuleb? Ma arvan, et parem on selle üle mitte liiga pikalt fantaseerida. Hoopis olulisem on küsida, mida teeb Kristus selle meelevalla täiusega, mis Talle on antud nii taevas kui maa peal. Ta ise vastab sellele küsimusele nii: «Ja vaata, mine olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.»

Tema valib meid! Ta tahab olla meie juures, iga päev ja igavesti! Kogu maailmas, kogu universumis ei ole Tema jaoks midagi ega kedagi tähtsamat kui igaüks meist – kas me nüüd mõistame, kui väga Ta meist hoolib, kui suur on Tema armastus meie vastu?!

See on ka peamine põhjus, miks me järgime aastast aastasse ikka neidsamu kirikukalendri tähtpäevi: sest nii Kristuse sündimine, kannatused, ristisurm ja ülestõusmine kui ka Tema taevasseminemine ja Püha Vaimu läkitamine kõnelevad ikka ühest ja sellestsamast – Tema mõõtmatust ja lõputust armastusest meie vastu.

Ning see on ka põhjus, miks kirikuaasta teine pool tuletab meile üha uuesti ja uuesti meelde meie püha kohust kuulutada Jumala armu Jeesuses Kristuses kogu maailmale – et meie kõikide rõõm Issandas võiks olla täielik.

^{Enn Auksmann}

This page was last edited on November 25, 2015 10:00 AM