ÜKS JUMALA RAHVAS ME OLEME

Kirikuaasta lõpeb enne kalendriaastat, nii et viimase lõppedes oleme juba saanud elada kaunis advendi- või ootuseajas, millega algab kirikuaasta, ja võinud taas tähistada meie Lunastaja ja Päästja, Jeesuse Kristuse sündi meie hulka. Tema sai üheks meie seast, et meie võiksime saada osa Tema pärandist ning tohiksime elada Tema kaaspärijaina Jumala lastena ja Tema riigi kodanikena.

Möödunud kirikuaasta päädis Igavikupühapäevaga, mil mõtlesime neile, kes said enne meid Jumala kutse ning asusid maapealsest elust teele Jumala riiki, kuhu meid kõiki kord oodatakse nagu Jeesus meile tõotas. Nii meenutame iga kirikuaasta lõppedes kalleid lahkunud lähedasi, aga oleme seejuures rõõmsad ja lootusrikkad, sest uuel kirikuaastal sünnib meile taas laps, kes võidab surma ja toob meile uue elu, mille üle surmal enam võimu pole.

Nõnda põimuvad ühel väikesel kaugel maal aastatuhandeid tagasi toimunud sündmuste lõpp ja algus õndsuslooks, mis ületab ajakuristiku, saades meile taas ja taas aktuaalseks, ning muudab ajaüleseiks ka meid. Jumala hoolitsuse kaudu tõstetakse meid aja ikka ja jälle korduvast ringist – mida me ju oma eludes ikka ja jälle läbi elame – välja, nii et üsna jumalikul moel saame vaadata tagasi aastatuhandete taha ja näha Jumala uue Seaduse ellukutsumist Jeesuse sõnades ja tegudes; ning samas kaugele ette, kus meile terendab tulevik näha Jumalat mitte enam aimamisi nagu peeglist vaid juba palgest palgesse. Inimeste, mäletavate ja unistavate olenditena, elame me korraga nii läinus, olevas kui ka tulevas ja Jumala lastena elame korraga nii maises kui juba ka taevases riigis.

Me oleme kahe riigi kodanikud. Igas riigis kehtivad omad seadused ja kuigi Jumala riik on kõige alus ja algus, ei saa me mööda elada ka maise riigi seadusist – kehtivad ju need Jumala loodud maailmas. „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!", ütles Jeesus.

Taevariigi kodanikena oleme siin maailmas tegelikult nagu diplomaadid, saadikud, kelle sõnade ja tegude järgi hinnatakse nende päritolumaad. Meile ongi ju öeldud, et oleme maa sool ja maailma valgus. Lisaks on mitmed meist küllap rohkem kui ühe maise riigi kodanikud. Ma küll ei tea, ent arvan, et mitmelgi teist, hääd lugejad, on lisaks Ameerika passile ka Eesti pass. Nõnda olete mingis mõttes diplomaadiseisuses ka siin. Teises ilmaotsas elatud aastakümned ei muuda sünnimaad ning ka siinmail või kusagil vahepeal sündinuile on Eesti nende isamaaks.

Kiriku pühade kirjutisi lugedes võime sagedasti kohata nende poolt väljendatud igatsust taevase kodumaa järele. Samal moel on küllap teistki paljude hinges igatsus. Kui Austraalias sealseid eestlasi teenisin, rääkisid paljud koguduseliikmed mulle oma igatsusest Eesti järele, kuigi tunnistasid, et Austraalia on saanud neile mitmeski mõttes uueks kodumaaks. Mitmed ütlesid, et ka pärast poolt sajandit pole nende koduigatsus vaibunud. Samas aga oli kogu nende elu juba Austraalias, aastakümned olid loonud mälestusi, lapsed ja nende pered kuulusid juba veelgi enam sinna ja nõnda ei jäänud omaaegseil sõjapõgenikel üle muud, kui valida oma lähedaste ja kauge sünnimaa vahel, mis möödunud aastakümnetega polnud sugugi samaks jäänud.

Mis on aga parem:  kas olla sünnimaal üksi või võõral – et aastatega tuttavaks ja omasekski muutunud – maal koos lähedastega, inimestega, kellega on koos elatud või läbi käidud palju aastaid?  Eks sellele küsimusele on oma vastus igaühel meist.

Usun, et üsna samasuguseid tundeid ja mõtteid olete tundnud ka siinpool ekvaatorit. Ka on päris kindel, et koduigatsus pole loomuomane üksnes meile, eestlasile vaid inimkonnale üldisemalt. Koguduse liikmeina oleme jätkuvalt needsamad inimesed – eestlased, ameeriklased, austraallased – ja seega toome kogudusse kaasa oma elud, mõtted ja tunded.

Nõnda on Välis- ja Kodu-Eesti kirikute ühinemine võinud olla meist mõnele emotsionaalseks dilemmaks ja Kodu-Eesti kirikuga mitteühinemise otsus võinud tuua kaasa tundeid Eestist eemaldumisest. Kirikus ei kehti aga maised riigipiirid, kirik on universaalne, rahvaid ja maid ühendav. Me kõik, kes me oleme ristimise läbi saanud Kiriku liikmeiks, oleme Kristuse ihu liikmed ja Tema kaaspärijad.

Moodne maailm on üha enam globaliseeruv, ühinev ja sama teed üritab minna ka kristlaskond, ehkki endiselt – sarnaselt maailmas asetleidvate konfliktidega – on lahknemisi ja uusi algusi.

Arvan, et uusi algusi tuleb tervitada ja mul on hea meel, et üks uus algus on tulnud just siinsete eestlaste ja kristlaste seast. Usun, et Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liit on tõeliselt viljakas algus, andes võimaluse endiselt kuulutada ja kuulata Jumala Sõna meie emakeeles, olles samas osa üleilmsest kristlaste osadusest.

Meil on jätkuvalt võimalus jagada oma muresid ja rõõme inimestega, keda oleme tundnud aastaid või aastakümneid ja meie tulevik on Jumala ühendava Vaimu päralt – jäämaks iseendaks ja sõlmimaks viljakal ajal koostöökokkuleppeid ühe või teise maa kristlike kirikutega.

Et Jumala riik saaks teostuda meie kõigi eludes. Aamen.

Õpetaja Allan Taruste
Los Angeleses 12. novembril 2013