Artiklitesarja eelmises osas alustasime jumalateenistuse üksikosade tutvustamist, jõudmata kaugemale päris algusest, nimelt jumalateenistuse algussalmidest ehk Introitusest, mis kujutavad endast tavaliselt psalmidest või prohvetikuulutustest, harvemini ka muudest pühakirjaraamatutest valitud salme, mille eesmärgiks on juhatada sisse konkreetse jumalateenistuse, päeva või püha põhiteema.

Algussalmidele järgneb meie traditsioonis koguduse ühine üldine patutunnistus. On kujunenud tava, et ilma armulauata jumalateenistusel tarvitatakse lühemat, Agenda alguses seisvas peajumalateenistuse korras olevat patutunnistust, armulauaga jumalateenistusel aga enamasti Agenda teises osas asuvat kiriklike talituste hulka kuuluvas pihitalituses leiduvat pikemat palvet.

Siinkohal on paslik teha väike ekskurss minevikku ning tuletada meelde nüüdseks vist kahjuks pea kõikjalt kadunud laupäevase pihil käimise või vähemalt koguduse ühise pihijumalateenistuse tava.

Nimelt aitavad sajanditagused ja vanemad kirikukroonikad ja aruanded mõista, et viimase poole sajandi jooksul vähemalt Eestis levinud ja nüüdseks samuti suurel määral unustatud "lauakirikusse kirjutamise" ehk armulauaks registreerimise komme on algselt olnud seotud enne armulauast osasaamist pihil käimisega. Kui isiklik ja põhjalik see piht viimaste sajandite jooksul oli, seda saab vaid mõistatada, aga igal juhul on teada, et vähemalt osas Eesti luterlikest kogudustest säilis see kuni teise maailmasõjani. Nii võime vastavaid märkusi lugeda Pärnu Eliisabeti koguduse aruannetest, samuti meenutasid seda veel 1990. aastate keskpaiku Paide koguduse vanemad liikmed: laupäeval mindi kas pastoraati õpetaja jutule pihile ja ennast armulauale kirja panema, või koguneti kirikusse õhtusele pihijumalateenistusele. Mõnes paigas toimus pihijumalateenistus ka pühapäeva hommikul, näiteks pool tundi enne peajumalateenistuse algust.

Pihijumalateenistuse ülesehitus on väga lihtne: alguslaul, mille ajal pihilised kogunevad altari ette; õpetaja avasõnad, pihikõne ja Agendas sõnasõnalt ette kirjutatud pihimanitsus; patutunnistuspalve; pattudest lahtimõistmine (millele võis lisanduda käte pealepanemisega pattude andeksandmise kuulutamine); tänupalve koos Meie Isa palvega; õnnistamine ja lõpulaul.

Juhul, kui pihitalitus peetakse jumalateenistuse alguses (väljakujunenud tava kohaselt armulauaga jumalateenistuse puhul) või vahetult enne seda, on kombeks seda veidi lühendada. Kõige olulisem erinevus ilma armulauata jumalateenistuse alguses kasutatavast üldisest patutunnistusest ei seisne aga eeskätt palve pikkuses, vaid selles, et pihitalituse puhul ei ole järgne pattude tunnistamisele mitte üldine armukuulutus, vaid konkreetne patust lahtimõistmine. Õpetaja ütleb kogudusele pärast patutunnistuse lugemist: "Kui see on teie kõigi tõeline tunnistus ja palve, siis kostke: Jah!", ning alles pärast koguduse jaatavat vastust kuulutab pattudest lahtimõistmist, mille kulminatsiooniks on sõnad: "…teile kuulutan mina kui kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane Jumala armu ja mõistan teid Issanda Jeesuse Kristuse käsul kõigist teie pattudest lahti – Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel."

Et rõhutada selle erilise patutunnistuse ja pattudest lahtimõistmise tähtsust ja seotust armulauaga, millele vana kirikliku tava kohaselt peab eelnema piht, peetakse pihitalitus mõnel pool ka vahetult enne armulaualiturgia algust.

Ilma armulauata jumalateenistuse puhul juhatatakse patutunnistus sisse kas psalmisõnaga, mis tuletab meelde, kui õnnis on inimene, kelle üleastumine on andeks antud ja kelle patt on kinni kaetud (Ps 32:1), või kutsega enne Jumala ette astumist ja Tema kummardamist ning oma tänu ja palvete Tema ette toomist oma elu üle järele mõtelda ning oma patud Jumalale üles tunnistada. Patutunnistuspalvele järgneb üldine armukuulutus, milles tuletatakse meelde Jumala halastust

Jeesuses Kristuses ning kinnitatakse Tema armastust, mis päästab meid hukatusest ja kingib meile igavese elu lootuse.

Nii ühe kui teise patutunnistuspalve puhul tuleb meeles pidada, et tegemist ei ole pelga formaalsusega, vaid tõsise sisemise valmistumisega selleks, et astuda Jumala ette, et kohtuda oma Looja ja Issandaga, kelle käes on ka kohtumõistmine ja õigus. Me oleme patused, me eksime iga päev palju ja mitmel viisil ning oma arvatavale õigusele toetudes ei või me Jumala ees püsima jääda. Prohvetisõna ütleb: "Me kõik oleme saanud roojaseks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul!" (Js 64:5) Ainult Jumala arm Jeesuses Kristuses on see, mis võib meid päästa ja tõeliselt õigeks teha, seepärast vajame ilmtingimata Tema armu, patust lahtimõistmist ja halastust.

Eesti luterlikus traditsioonis on jumalateenistuse alguses seisev patutunnistus ühendatud esimesega vanakirikliku missa põhiosadest, nimelt Kyrie’ga. See nimetus tuleb kreeka keelest ning on lühend palvest "Kyrie, eleison!" – "Issand, halasta!" Vana tava kohaselt lauldakse või öeldakse kolm korda kolm korda: "Kyrie, eleison! Kyrie, eleison! Kyrie, eleison! Christe, eleison! Christe, eleison! Christe, eleison! Kyrie, eleison! Kyrie, eleison! Kyrie, eleison!" Meie Agendasse on sellest jäänud ühekordne "Issand, halasta! Kristus, halasta! Issand, halasta!", mis ei kujuta endast enam iseseisvat jumalateenistuse osa, vaid millest on saanud üks patutunnistuse komponente: see järgneb, enamasti koguduse lauluna, õpetaja poolt kas üksinda või koos kirikulistega loetud patutunnistuspalvele, mille järel tuleb omakorda armukuulutus või pattudest lahtimõistmine.

Samamoodi on jumalateenistuse algusliturgia osaks ja seega patutunnistusega otseselt seotuks kujunenud järgmine traditsioonilise armulauaga jumalateenistuse põhiosa, nimelt Gloria. Ka see nimetus on lühivorm pikemast, õigupoolest Pühakirjast pärit ülistuslaulust, mille laulsid inglid Kristuse sündimise ööl ning mis ladina keeles kõlab järgmiselt: "Gloria in excelsis Deo, et in terra pax hominibus bonae voluntatis." – eesti keeli: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel."

Gloria’st kõneleme pikemalt juba artiklisarja järgmises osas.

Õpetaja Enn Auksmann
Koguduse õpetaja

This page was last edited on November 27, 2017 11:04 AM