|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Koguduse Teated - mai, 2019, Nr. 3 Kristuse ülestõusmise pühale eelneb neljakümne päeva pikkune paastuaeg. Nelikümmend päeva pärast Ülestõusmispüha tähistatakse aga Tema taevasseminemist. Kutsun teid Taevaminemispüha silmas pidades mõtisklema selle üle, mis ja kus on taevas – ja sellest tulenevalt ka: kus on Jumal, kus Ta on päriselt, mitte pelgalt meie ettekujutuse viljana (nagu mõnedel karikatuuridel kujutatakse: pilveserval jalgu kõlgutava vanamehena). Eks ole, me kõik teame – arvame teadvat –, et taevas on seal ülal, ja seal ülal on ka Jumal. Või vähemalt peaks olema, kui Ta olemas on – nii arutlevad paljud tänapäeva inimesed. Isegi uskmatud kasutavad tihtipeale täie enesestmõistetavusega väljendeid nagu „Seda teab üksnes Jumal taevas!“, või et keegi „tunneb ennast nagu Jumal taevas“, või ehk kõige tuntumgi: „Kapten laevas – Jumal taevas!“
Image courtesy of http://clipart.christiansunite.com/
Jah, Jumal on ülal kõrgel taevas – Ta peab seal olema, sest ega Tema oma kõrguses saakski olla kuskil mujal – kõige vähem siin all, maa peal. Nii küsib näiteks kuningas Saalomon Jeruusalemma esimese templi pühitsemisel peetud palves: „Kas Jumal tõesti peaks elama maa peal?“ Aga seesama Saalomon jätkab üpriski ootamatult, sedastades: „Vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta Sind!“ „Jumal taevas“, see on nagu mingisugune sisseharjunud kujutelm, millel puudub meie jaoks reaalne tähendus – sest ega me tegelikult ju ei usu, et Jumal istub kuskil pilveserval ja jalgu kõlgutab. Muide, inimesed, kes Jumalat taolisena kujutlevad, lisavad kindlasti, et Jumalal peab olema ka suur pikk hall habe ning tingimata hommikumaised pika kaardus ninaga tuhvlid jalas… Mõnikümmend aastat tagasi lõi John Lennon laineid lauluga, mis algab sõnadega: “Imagine there's no heaven…” – „Kujutle, et pole olemas Taevast ...“ – ta kasutab siin sõna Heaven, millega tähistatakse justnimelt taevast kui Jumala asupaika. Jah, kujutle, et meie kohal on ainult pilved ja õhk ja maailmaruum – ei mingit paradiisi kuskil seal üleval … ega ka mingit põrgut kuskil all… Ma ei tea, kas Lennoni jaoks oli see mingiks jumalaeituse tõestuseks, aga nagu tsiteeritud kuningas Saalomoni palvestki näha, ei olnud inimesed ka kolm tuhat aastat tagasi mitte nii naiivsed, et oleksid arvanud, nagu asuks Jumal mingis kindlas paigas kuskil pilvede peal. Jah, Jumal on „ülal taevas“, aga see ei tähenda mitte, et Ta on mingis ühes paigas, vaid vastupidi, see tähendab, et Jumal on kõikjal! Jumal „ei ole kaugel ühestki meist,“ kinnitab apostel Paulus, ja lisab, et veelgi enam, „Tema sees meie elame ja liigume ja oleme“! Aga kas see „igal pool“ ei või omakorda tähendada, et tegelikult Jumalat justkui ei olegi mitte kuskil – sest me ju ei näe Teda, me ei kuule Tema häält, me ei taju ega koge Tema toimimist… On see ikka nii? Küllap Jeesusel on õigus, kui Ta ütleb, et kes otsib, see leiab – ja kuigi ka need, kellel on silmad, tihtipeale ei näe, ja need, kellel on kõrvad, alati ei kuule, on ometigi nõnda, et iga otsija leiab… ja inimene, kellel on usu silmad, näeb ja kogeb Jumala toimimist niisama reaalsena kui kõige käegakatsutavamat ja silmaganähtavamat. Inimene, kes Jumalat ei tunne ega tahagi tunda, näeb üles vaadates tõepoolest vaid pilvi või taevalaotust. See inimene aga, kes on kogenud Jumala ligiolu, kohtab Teda kõikjal, nii Tema loodus kui Tema Sõnas kui mujalgi, igal eluhetkel, igal silmapilgul, igal hingetõmbel. Sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme… Jumal on ülal taevas ja all maa peal. Ta on meie juures ja meie oleme Tema juures. Ta on saanud inimeseks – üheks meiega –, et meie võiksime saada üheks Temaga. Mitte asjata ei nimetata just Jumala inimesekssaamist Tema kõige täiuslikumaks ilmutuseks inimkonnale: lastes oma ainusündinud Pojal inimesena sündida andis Jumal meile teada, milline Ta on – ja imelisel viisil ka seda, kus Ta on. Jumal on seal, kus on Tema loodud – Tema armastuses loodud inimesed! Jumal on kõikjal, aga mitte kuidagi ebamäärasena, vaid reaalsena – siinsamas meie keskel, meie ligidal, oma Vaimu läbi lausa meie igaühe sees, kui oleme Tema nimesse ristitud ja, nagu ütleb apostel Paulus kirjas galaatlastele, Temasse rõivastatud. Veelgi enam: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus!“ Jah, Kristus on läinud üles taevasse – aga mitte selleks, et meie juures ära minna, vaid just selleks, et olla kõikjal meie juures, üle aja ja ruumi. Enne oma taevaminemist selgitas Jeesus jüngritele seda, mis oli sündinud, ja avas nende mõistuse kõigest arusaamiseks. Aru saamiseks, et Temas ongi inimeste juurde tulnud kõigeväeline ja igavene Jumal. Või õigemini, et see Jumala jääv ligiolu kõikjal on Temas ilmsiks saanud – sest tegelikult on Ta alati oma loodud inimlaste juures olnud, neid saatnud ja kaitsnud, varjanud ja kandnud, ainult inimesed ise ei ole osanud seda alati mõista. Nii nagu tänapäevalgi: Jumal ei ole kaugel mitte ühestki meist, kinnitab Pühakiri, aga kui paljud seda teavad ja sellest hoolivad? On hea, et meie elu ja õndsakssaamine ei sõltu mitte meie teadmisest ega hoolimisest, vaid Jumalast, kes meid armastab ja meist igaühest nii väga hoolib, et on oma ainusündinud Poja meie eest andnud! Jeesuses Kristuses, Jumala inimesekssaanud Pojas, on ühendatud Jumal ja inimene. See tähendab, et Tema taevaminemisega on ka meile avatud tee taevasse. Kogu inimkond on Temas uueks loodud ja Jumala paremale käele ülendatud. Mõelda vaid: kõigeväeline Jumal on avanud meile tee oma kõigepühamasse, oma armu aujärje ette. Evangeeliumis öeldakse, et kui Jeesus ristil suri, siis kärises Jeruusalemma templi eesriie, mis eraldas inimesi Jumala pühamust, ülalt alla lõhki. See tähendab, et Jeesus on kaotanud tolle ületamatu kuristiku Jumala ja inimeste vahel – kuristiku, mida ei ole rajanud mitte Jumal, vaid mille on tekitanud inimesed ise oma isekuses ja patus. Ei taevad ega taevaste taevad suuda Jumalat mahutada – ja siiski tahab Ta olla meie igaühe juures, elada meie igaühe südames ning jagada meie igaühe elu. Ta on ülal taevas, et meiegi püüdleksime maisest madalusest üles taevaste kõrguste poole – ja Ta on all maa peal, meie igaühe ligidal, et käia koos meiega meie tee kuni lõpuni, ka läbi katsumuste ja surma, et võiksime minna koos Temaga ülestõusmise ja igavese elu taevase kirkuse poole. õpetaja Enn Auksmann
This page was last edited on May 05, 2019 09:07 AM
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
