Ligi veerandsada aastat tagasi, kui olin just asunud õppima usuteadust, lausus ühe 31.oktoobri hommikul meie väiksesse auditooriumisse astunud professor Kalle Kasemaa ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Puhastage usku oma südames!"

Neile sõnadele järgnes vabandus, et ta oli loengusse hiljaks jäänud. Nimelt oli professor Kasemaa tulnud bussiga Tartu lähedalt Võnnust, kus asus tema teenitav kogudus, ning ta selgitas oma hilinemist umbes nii:  "Te saate ju aru, et kui üks väike maapastor saabub suurde linna, siis avaneb tema ees nii palju kõikvõimalikke ahvatlusi, ja juba vaateaknaid imetledes unustab ta ära, milleks ta siia üldse tuli."

Kui meie hajameelne professor oli lõpuks suurlinna fluidumist ärganud ja märganud, kui palju juba kell on, kiirustas ta muidugi kohe üles Toompeale. Aga kogemus, mille ta oli saanud, aitas tal vähemalt mingi külje pealt mõista Usupuhastuspüha tähendust, ning just seda ta tahtiski meiega jagada, kui auditooriumi uksest sisse astudes kohe esimese asjana pahvatas: "Puhastage usku oma südames!"

Meie usu juurde võib kuuluda rohkesti muudki:  paljud näevad, eriti tänapäeval, kirikus ja kristlikus religioonis eeskätt teatavat kultuurinähtust.  Kõneldakse lugupidavalt kirikukunstist ja -arhitektuurist, kuulatakse hea meelega vaimulikku muusikat, rõhutatakse Piibli tundmise vajalikkust, et mõista euroopaliku kultuuri ajalugu, kirikut tunnustatakse rahva valgustaja ja harijana, ning see kõik ongi täiesti õige.

Või siis peetakse kristlust eeskätt väga olulise sotsiaalse sõnumi kandjaks ning sellele vastava eluviisi eestvedajaks:  ja tõepoolest, kirik ongi olnud läbi aegade eeskujuks vaeste, hüljatute, haigete ja kannatajate eest hoolitsemisel, vangide lunastamisel, näljaste ning januste toitmisel ja jootmisel.

Nii võib olla muudki, mida kristliku kiriku puhul hinnatakse ja tähtsaks peetakse, kasvõi see, et ta on olnud paljude võõral maal elavate inimeste jaoks rahvusliku identiteedi hoidja. Või – nagu praegusel ajal samuti päris sageli võib kuulda – peab kristlik usk õpetama inimesi õigesti, ja mis peaasi, edukalt, elus toime tulema.

Kõike seda ei tohi alahinnata, rääkimata selle alavääristamisest. Küll aga tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada, et kõik see ei ole peamine. Peamine, kiriku tõeline aare – ja sellest tulenevalt ka tema tõeline kutsumus – on, Martin Lutheri sõnadega öeldes, Jumala kirkuse ja armu püha evangeelium.

Milles see seisneb?  Kõige lühemalt kokkuvõetuna, Jeesuse ja Tema armastatud jüngri, püha Johannese, sõnu kasutades: "Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et Tal oleks igavene elu.  Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks ... Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime.  Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest." (Jh 3:16-17; 1Jh 4:9-10)

See ongi Jumala kirkuse ja armu püha evangeelium. See ongi kiriku tõeline aare ja meie kristliku usku tuum – ning just selle endale taas meelde tuletamiseks ja tõeliselt teadvustamiseks on meile antud Usupuhastuspüha, kingib Jumal meile taas ja taas võimaluse, professor Kasemaa sõnu kasutades, puhastada usku oma südames.

Aga pangem tähele:  kristlik usk ei ole mitte ainult teoreetiline tõekspidamine, vaid ka sellele vastav elu. Just sellest tunnistab ka Martin Luther, öeldes eelviimases oma üheksakümne viiest teesist: "Kristlasi peab julgustama olema valmis järgima oma Pead, Kristust, läbi kannatuste, surma ja põrgu."

Jumal kingib meile Kristuses kõik, Ta kingib meile iseennast.  Mis oleks Talle meelepärasem kui see, et järgiksime kõiges Kristust ning kingiksime Kristuse läbi Talle oma südame, mis on puhastatud Tema kirkuse ja armu evangeeliumi läbi!

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja