Armsad sõbrad!

Oleme juba teist nädalat taas advendiajas. Mõned eakamad inimesed siin Eestis on mulle vahel öelnud, et «see advendiaeg on üks uus asi – kui mina laps olin, siis seda küll ei olnud». Olen neile seepeale vastanud, et oli küll, seda lihtsalt nimetati teisiti, eestikeelse nimega Kristuse (või Issanda) tulemise aeg.

Just see aeg praegu ongi: mitte ainult jõulude ootamise ja nendeks valmistumise aeg, vaid ennekõike aeg tähistada Issanda tulemist aastasadade eest väikse lapsena Petlemma sõimes ja kannatava Messiana Kolgata ristil. Ning Tema taastulemist aegade lõpul – seda, mille kohta Ta ise oma Sõnas ütleb: «Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!»  (Luuka 21:28)

Niisiis: Issanda tulemise aeg! Aga kuigi meil on olemas selline ilus eestikeelne väljend, ei maksa põlata ka võõrsõna advent. See pärineb ladina keelest ning tähendabki tulemist – aga sellel sõnal on üks omapärane ja väga tähtis tähendusvarjund, mis eesti keeles nii hästi esile ei tule. Nimelt koosneb sõna advent, ladina keeles adventus, kahest poolest: tegusõnast venire – tulema – ja eesliitest ad, ning tähendab mitte lihtsalt tulemist, vaid «kellegi juurde tulemist».

Issand mitte lihtsalt ei tule, vaid Ta tuleb «kellegi» – see tähendab meie igaühe – juurde!  Just nii, nagu ingel ütles Tema kohta Joosepile prohvet Jesajat tsiteerides: «Teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega.» (Matteuse 1:23)

Jumal tuleb meie juurde ja jääb Kristuses meie juurde. Tema armastusest ei suuda meid lahutada mitte miski, sest see, mida Jumal teeb, on alati hea ja täiuslik. Jumal on saanud inimeseks – selleks, et jääda meie juurde ja meiega mitte ainult maailma-ajastu lõpuni, vaid igavesti. Et meie võiksime jääda igavesti Tema juurde ning leida Temas igavese elu ja rõõmu täiuse.

Advendiaeg on parim aeg selle meeldetuletamiseks. Ning selleks, et Jumala meie juurde tulevast armastusest ammutades astuda ka ise oma ligimeste juurde, avada ennast, oma elu, oma kodu, oma süda teistele inimestele ning jagada nendega mitte ainult kingitusi jõuluõhtul või jõulupühal, vaid et jagada nendega iseennast. Nii, nagu inimeseks saanud Jumal on Jõululapses Jeesuses jaganud meiega täielikult iseennast.

Soovin kõigile kaunist advendi- ning rõõmsat ja õnnistusrohket peagi saabuvat jõuluaega! 

Palvetagem:  Issand, aita meil oma südames valmistada teed Sinu ainusündinud Pojale ning täida meid ja meie elu oma armastusega, et võiksime seda jagada kõigi nendega, kellega Sa meid meie eluteel kokku viid. Kingi meile selleks oma arm ja õnnistus, nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.

Üks vana lugu räägib sellest, kuidas lisaks neile karjastele, kellest jutustab Evangeelium – kellele ilmus terve hulk ingleid ja kes läksid nende rõõmukuulutuse peale Jeesuslast kummardama – oli jõuluööl Petlemma lähedal rändamas veel üks karjane. See oli vana ja kibeda südamega mees, kellega elu oli nii karmilt ringi käinud, et ta ei hoolinud enam mitte millestki ega mitte kellestki.

Oma rännakul jõudis ta ühe kaljukoopa juurde, milles ta oli varemgi ööd veetnud ning mille kohta ta teadis, et seda kasutatakse vahel ka loomalaudana – rändavad karjased hoidsid seal öövarjus oma lambaid.

Koopasse astudes tabas vana karjast aga hämmastus: ta nägi seal täiesti ootamatult üht meest koos tema noore naisega, ning naise süles vastsündinud lapsukest.

Esimest korda üle pikkade aastakümnete läks vana karjase süda pehmeks ja ta mõtles:  «Kuidas see lapsuke küll saab olla siin külmas ja paljaste kaljuseintega koopas!»

Ja ta tõstis õlalt maha oma karjasepauna, tegi selle lahti ning võttis sealt välja ilusa, valge, pehme ja sooja lambanaha ja ulatas naisele, et too oma lapse sellega kataks.

Siis korraga nägi vana karjane midagi, mis oli seni tema silme eest varjatud. Ka tema nägi nüüd taevast inglitekoori ja kuulis seda laulvat: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel! Teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!»

Armsad sõbrad, nii lihtne see ongi:  selleks, et kuulda inglite laulu ja näha oma Õnnistegijat, Jõululast Jeesust, polegi vaja rohkemat kui õppida armastama neid, kelle juurde meie tee meid viib, eriti oma kõige lähedasemaid, oma vanemaid ja lapsi, oma vendi ja õdesid, oma sõpru ja kaaslasi. Õppida neid armastama ja neist hoolima – nii nagu Jumal armastab meid kõiki ja hoolib meist igaühest ja on meile seepärast teinud kõige kallima jõulukingituse: andnud oma Poja meie vennaks ja Lunastajaks.

Soovin teile kõigile ilusat jõulude ootamise ja peagi saabuvat pühadeaega, mõtlen palves teie peale ja loodan, et teie elus on palju rõõmu, armastust, häid inimesi, üksteise hoidmist ja taevase Isa õnnistust.