See sugupõlv nõuab tunnustähte, ja talle ei anta muud kui Joona tunnustäht. (Lk 11:29)

Mõne nädala eest, 4. veebruaril, suri Saksamaal Bad Tölzis 88 aasta vanuses saksa kirjanik ja ajakirjanik Gregor Dorfmeister. Olin vast nii 13-14-aastane poisike, kui lugesin esimest korda tema romaani “Sild” (Die Brücke), mille ta avaldas Manfred Gregori nime all. Pseudonüümi kasutas autor arvatavasti seetõttu, et raamat on teataval määral autobiograafiline.

“Sild” kõneleb seitsmest kuueteistkümneaastasest koolipoisist, kes värvati 1945. aasta kevadel, sõja lõpupäevil, abiteenistusse ning jäeti kaitsma oma kodulinna silda lähenevate Ameerika vägede eest.

Tegemist on ühega mind kõige enam mõjutanud raamatuist, mida soovitan lugeda kõikidel.  Siiamaani on mul selgelt meeles juba romaani sissejuhatuses jutustatud mõistulugu:

Elu ja surm – nende täielikust teineteist välistavusest ning samaaegsest lahutamatust kokkukuuluvusest kõnelebki see raamat, saades nõnda võrdpildiks kogu meie olemasolule ja selle mõttekusele või mõttetusele.

Meie maailmas ei ole asjad alati sugugi nii, nagu nad esialgu tunduvad. Rääkimata siis sellest, mismoodi asjad näivad ja on Jumala juures. Üks teine saksa kirjamees, paater Josef Eger, ütleb koguni: “Võib-olla tähendabki kristlaseks olemine eeskätt pidevat aegamisi, kogu sisemist vastupanu trotsides, Jumala teistsugususega harjumist.”

Eriti Jumala juures kipuvad asjad olema teisiti, kui meile tundub… aga mitte ainult Jumala juures…

Võtame näiteks tuntud kõnekäänu: veerevale kivile sammal ei kasva. Tänapäeval tõlgendatakse seda enamasti stagnatsiooni vastustavana: ideaaliks näib olevat justkui pidev liikumine ja muutumine. Algupäraselt oli selle sententsi mõte aga hoopis teistsugune: kivi, mis muudkui veereb, on elus ainult näiliselt – tegelikult on ta surnud, temale ei kasva isegi sammal, muust viljast rääkimata.

Sellega seoses meenub kuskilt loetud lugu kivist ja kõrvitsast, kes vaidlevad omavahel, kumb neist on tugevam. Viimaks võtab kivi hoogu ning purustab kõrvitsa sellele prantsatades.  Mõne aja möödudes on kivi aga täielikult kadunud purustatud kõrvitsa seemnetest võrsunud uute taimede lehtede alla…

Nii olid ka Jeesusega asjad hoopis teistmoodi, kui arvasid Teda ümbritsenud inimesed. Need, kes Jeesust armastasid, katsusid Teda ümber veenda, kui Ta kõneles sellest, et peab kannatama ja surema. Need, kes Jeesust vihkasid, arvasid, et saavad Ta Teda surmates hävitada.

Enne seda aga nõudsid nad Jeesuselt mingit tunnustähte, mis kas veenaks neid Tema jumalikkuses või – tegelikult ootasidki nad pigem seda! – annaks neile sobiva ettekäände Tema süüdistamiseks, vangistamiseks ja hukkamiseks.

Jeesus ütles, et ainus tunnustäht – Ta nimetas seda Joona tunnustäheks – on Tema ise.  Ühelt poolt pidas Ta Joona tunnustähe all silmas Joona kolmepäevast viibimist meresügavustes ning imelist pääsemist – see oli võrdpilt Jeesuse surmast ja ülestõusmisest. Teisalt aga viitas Jeesus Joona prohvetikuulutusele, mille tulemusena Niineve linn pääses hävingust ja selle rahvas hukkumisest.

Paneme tähele: nii üks kui teine, nii Joona sattumine tormivoogudesse kui hädakuulutus Niineve linnale, olid lõpptulemusena midagi hoopis muud, kui alguses paistis. Sarnaseid ja võibolla veelgi uskumatumaid katsumusi läbi elanud apostel Paulus ütleb selle kohta nõnda: “Nagu on kirjutatud: “Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.”  Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu Tema läbi, kes meid on armastanud.”

Jumal on armastus, kinnitab Pühakiri. Jumala armastus on meie jaoks alati olemas, nii nagu tolles Manfred Gregori jutustatud mõistuloos olid olemas sild ja jõgi, metsad, kingud ja luhad.  Ent ometi pidid rändurid sinna ise kohale jõudma, et alles selle kõige ilu ise kogedes ja selle üle vaimustunult õhates viimaks mõista, milline imeline rikkus on neile osaks saanud – nii et selle nimel võiks isegi surra.

Jeesus on Jumala armastuse täiuslik ilmutus. Tema ise ongi too Joona tunnustäht. Tema elu ja surm, Tema kannatused ja ülestõusmine on nagu välgusähvatus pilkases öös, mis teeb silmale nähtavaks kõik seni nähtamatuks jäänu.

Siin me nüüd seisame, Jumala armastuse risti ning Tema surmavõitvat väge kuulutava tühja haua ees – selleks, et tunnistada: kõik on hoopis teistmoodi, kui esimesel hetkel võiks tunduda.  Surmast on saanud elu, kurjusest, vihast ja vägivallast on võrsunud võitmatu armastus,  Jumalaga vaenujalal seisnud inimene on Tema Ainusündinu kannatuste ja ohvri läbi Temaga lepitatud ning meie ees avarduv tulevikuperspektiiv ületab kõik, millest oleme osanud unistada.

Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud.

Õnnistatud Issanda kannatamisaega ja Ülestõusmispüha soovides,

õpetaja Enn Auksmann

This page was last edited on March 02, 2018 02:55 PM