Eesti rahvakalendris on kolm kuud, mis on saanud oma nimed pühakute järgi:  aprill ehk jürikuu, juuni ehk jaanikuu ja september ehk mihklikuu. Ülejäänutest on neli seotud samuti pühadekalendriga:  jaanuar ehk näärikuu (näärid – uusaasta), veebruar ehk küünlakuu (2. veebruaril tähistatava küünlamaarjapäeva järgi), märts ehk paastukuu ja detsember ehk jõulukuu.

Viis kalendrikuud on aga oma rahvapärased nimed saanud mitte pühade, vaid aastaaegade või nendel tehtavate tööde järgi:  mai ehk lehekuu, juuli ehk heinakuu, august ehk lõikuskuu, oktoober ehk viinakuu ja november ehk talvekuu.

Ometi ei ole needki sugugi tühjad kirikukalendri tähtpäevadest. Nii peetakse 2. juulil heinamaarjapäeva, meenutades sellega Jeesuslast oma üsas kandva Jumalaema külaskäiku vaga Eliisabeti juurde, 22. juulil on Madlipäev püha Maarja Magdaleena mälestuseks, 25. juulil Jaagupipäev ehk püha apostel Jaakobuse püha, 26. juulil annepäev Püha Anna, Neitsi Maarja ema mälestuseks ja 29. juulil olevipäev ehk kuningas Olav II surmapäev.

Kõige enam on mul aga lapsepõlvest saati meeles 10. juuli ehk seitsmevennapäev. See oli vaata et suve kõige tähtsam päev, sest kui siis sadas, tähendas see seitset vihmast, kui oli aga päikse- paisteline, siis seitset päikselist nädalat. Kas see alati päris nõnda täppi läks, on iseküsimus – pealegi tuleb arvestada, et meie vanarahva tähtpäevad ja tavad on kujunenud nn vana ehk juliuse kalendri järgi, millega praegusel gregoriuse kalendril on ligi paarinädalane vahe. Ometi jälgisid eriti vanemad inimesed minu lapsepõlve ajal seitsmevennapäeva ilma väga tähelepanelikult – iseäranis need, kes pidasid põldu või kellel oli vähemalt mingisugune aiamaa.

Kirikukalendris on seitsmevennapäev muidugi märksa tähtsam kui lihtsalt üks teatavate ilma- ennustamistavadega seotud tähtpäev. Sellel päeval mälestatakse seitset märtritena surnud venda – õigemini üht märtrina surnud ema ja tema seitset poega.

Ema nimi oli Felicitas. Ta oli sündinud ja elas Roomas, tõi ilmale seitse poega – Alexanderi, Felixi, Januarise, Martialise, Philippuse, Silvanuse ja Vitalise – ning pidas seejärel lesepõlve.

Kuna sai teatavaks, et ema ja pojad on kristlased, anti nad üles ja veeti kõik koos kohtuniku ette. Teel manitses ema oma lapsi kindlameelsusele – ning on täiesti selge, et kõige kindlameelsem pidi olema tema ise, kuna pärast surmamõistmist tapeti kõik pojad üksteise järel tema enda silme ees. Mida pidi sel hetkel ema süda tundma…

Viimaks hukati ka ema ise ning maeti Maximuse katakombidesse Via Salarial. Püha Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurm leidis aset tõenäoliselt aastal 166, see tähendab nüüdseks juba kaheksateist ja pool sajandit tagasi.

Pea samasuguse loo leiame ka Piiblist, 2. Makkabite raamatu 7. peatükist, kus kirjeldatakse seitsme venna ja nende ema märtrisurma kuningas Antiohhos IV ajal, tõenäoliselt aastal 166 enne Kristuse sündi Jeruusalemmas. Selles loos kõneldakse, kuidas helleenid üritasid sundida juute nende usust taganema ja nii taheti ka seitset venda ja nende ema panna sööma sealiha, et nad seeläbi oma vanematele antud Seadusest lahti ütleksid ja paganausu kombed omaks võtaksid.

Siinjuures on äärmiselt oluline, milliste sõnadega märtrid oma usust ja ustavusest tunnistust andsid. Nii ütles teisena kuninga ette toodu: "Sina, nurjatu, võtad meilt küll praeguse elu, aga maailma Kuningas äratab meid, kes me sureme Tema Seaduse pärast, uuele, igavesele elule!" Neljas kostis: "On lohutav, kui neil, kes surevad inimkäe läbi, on Jumalalt antud lootus, et Ta meid jälle üles äratab. Aga sinul ei ole ülestõusmist eluks!"  Viies: "Sinul on meelevald inimeste keskel ja sa teed, mida tahad, ehkki oled surelik. Aga ära mõtle, et Jumal on meie rahva maha jätnud! Oota pisut, ja sa saad näha Tema suurt väge!"

Poegadest veelgi imetlusväärsem oli aga ema, kes julgustas poegi nõnda: "Mina ei tea, kuidas te olete minu üska ilmunud, ei ole ju mina teile hinge ja elu kinkinud, ega ole mina ka teist igaühe algaineid kokku liitnud. Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli Tema Seaduse pärast."

Noorimale oma lastest ütles ema: "Mu poeg, halasta minu peale! Olen sind üheksa kuud oma üsas kandnud ja kolm aastat imetanud. Olen sind kasvatanud, hooldanud ja hoidnud su praeguse elueani. Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja et inimsugugi on sündinud selsamal viisil! Ära karda seda timukat, vaid ole oma vendade vääriline ja mine julgesti surma, et saaksin sinu koos su vendadega tagasi Jumala armuajal!"

See kõik võib olla meile päris mõistetamatu. Vähemalt mina küsin märtrite lugude üle mõtiskledes endalt sageli, kas ja mille nimel olen mina valmis surma minema.

Aga võib-olla ei olegi see hetkel meie tähtsaim küsimus. Veelgi tähtsam on küsida endalt, vajadusel ikka ja jälle, mille nimel me üldse elame. Mis on see, mis teeb meid tõeliselt elusaks? Kes on see, kelle poole peame vaatama ja kelleta me ei saa?

Üha sagedamini näib, et maailm meie ümber muutub järjest lapsikumaks – ja meie isegi, sest üha vähem huvitab meid see, mis igavene, ning üha enam see, mis kaob. Ja isegi kaduvad asjad kipuvad muutuma järjest kaduvamateks, nii et me pole võimelised vanavanemate kombel seitset nädalatki ette mõtlema…

Ometi on inimene ikka seesama. Ja Jumal on seesama. Ning kas me tahame või ei, ilmselt peame meiegi aegajalt – ja ükskord kindlasti – tegema valikuid, mis määravad meie igaviku. Soovin, et meie kõikide valik oleks siis sama selge, kindel ja õige nagu neil emadel ja nende poegadel, kellest meile pajatab juulikuine seitsmevennapäev.